Rakvere Rohuaia lasteaia projekt „Kuhu kõik mänguasjad kadusid?“ 2021. edulugude konkursi II koht kategoorias „Parimad praktikad TULEMi rakendamisel”

Alailma koguneb rühma kappidesse kõiksugu asju: papitorud, kangajäägid, korgid, jpm. Õpetajad on loomult kogujad, sest igas asjas näevad nad võimalust, kuidas eset/vahendit õppetegevuses ära kasutada. Lisaks pakuvad huvitavat kraami lapsevanemad, nt tühjad niidirullid, kilo nööpe, kotitäis veinipudelikorke jm. Mingil ajahetkel ei lähe kapiuksed enam kinni ja asjadele on vaja leida kiiremas korras uus elu. 

Lapsed on loomult loovad ja mängimine on nende peamine õppimisviis. Vajadusest kappidesse ruumi teha ja laste loovust ning mänguhuvi ära kasutades sündiski projekt „Kuhu kõik mänguasjad kadusid?“.

Tegime ümberkorraldusi rühmas ja panime ära enamik valmismänguasju. Ära pandud esemete asemele panime keskustesse palju taaskasutusasju. Laste imestus oli suur, kui nad keskuseid nägid: „Kuhu siis kõik mänguasjad kadusid?“ Õpetajana vastasin: „Aga näe uusi võimalusi! Loo ise uued mängud!“ 

Hommikuses vestlusringis arutasime, mida on uue mängu loomiseks vaja. Pakuti välja, et kõigepealt peab olema idee, siis tuleb valmistada mänguvahendid, luua reeglid ja et mängu teistele tutvustada, tuleb seda kõigepealt ise osata mängida. Edasi arutasime, et ühest heast mängust teeb veel parema mängu see, kui teised mängijad seda testivad ja tagasisidestavad. 

Ja nii asutigi mänge looma. Kokku valmis kolme nädala jooksul 16 mängu, mida tutvustati, testiti, mängiti ja siis natuke täiendati. Loomulikult oli populaarsemaid mänge. Üks neist oli „Pesulõksude nöörimäng“, kus mängija pidi silmad kinni kuus pesulõksu nööri külge panema, seejuures sai võistelda, sest korraga kinnitas nöörile pesulõkse kaks mängijat. Lapsed tõid välja, et see mäng on lõbus ja ajab naerma, seal peab olema osav, võistlusmomenti peeti samuti tähtsaks. „Karvatraadimäng“ oli samuti popp, sest selleski mängus sai võistelda, sõbraga tuli võidu karvatraati ümber grilltiku keerutada. Ka mäng „Jutustame juttu“ meeldis paljudele, sest selles mängus tuli papitorule kleebitud tegelaste ja esemete põhjal jutustada lugu. Näiteks, kui loosiga saadi papitoru, kus oli ajakirjast välja lõigatud koera pilt, teisel papitorul saabaste pilt, kolmandal poisi pilt, neljandal hambaharja pilt, siis jutustati lugu „Poiss ärkas hommikul üles, pesi hambad puhtaks, pani saapad jalga ja läks koeraga jalutama“. Laste sõnul oli mäng tore, sest üksteise koostatud jutte on lõbus kuulata ja veel vahvam on ise jutte luua, eriti siis, kui saadakse papitorud, millel on pilt krõpsupaki, jäätise, roboti, telefoni või sportautoga, sest need on asjad, mis rohkem kõnetavad. 

Projekti lõpus tekkis mõte, et mänge võiks kellegagi jagada. Kuna koroonaaeg ei lubanud rühmadesse minna, siis otsustasime koostada mängude kogumiku „Mängud igaks päevaks“, kuhu lisasime mängukirjelduse, mängu nime ja fotod. Lisaks tegime videojuhised, kus lapsed selgitasid, kuidas mänge mängida. Mängukasti ja videojuhise saatsime Kungla lasteaia Lepatriinude rühma lastele. Palusime neilt tagasisidet mängude kohta ning nad saatsidki meile videopäeviku, kuidas nad mänge mängisid ja mängude kohta arvamust avaldasid. Samuti tegid nad meile plakati, kuhu panid kirja oma lemmikmängud. 

Kokkuvõttes õppisid lapsed tegema koostööd ja oldi erinevates rollides, üksteise loodud mänge hoiti ja nendega käidi heaperemehelikult ümber, projekti käigus valmisid päriselt vajalikud asjad, jagati ja tutvustati mänge sõpruslasteaia lastele, tehtud tööle saadi tagasisidet ja õpiti ise andma tagasisidet. Ja õpetaja kappides on nüüd palju rohkem ruumi!